Meenutuseks
Loovuse mõõtmine
Meenutame, et loovuse mõõtmine on üks loovuspsühholoogia kõige keerukamaid probleeme, mille lahendamiseks on põhimõtteliselt kaks teed. Esiteks, kasutada loovusteste, st teatud liiki ülesandeid, mille lahendamise edukuse alusel püütakse määrata indiviidi loovpotentsiaali ehk ennustada tema loomingulise tegevuse võimalikku tulevast efektiivsust ja produktiivsust. Alates esimeste loovustestide väljatöötamisest, on neid saatnud skeptikute kriitika ja kahtlused selle suhtes, mida need tegelikult mõõdavad.
Teiseks, mõõta, hinnata ja järjestada indiviidide loometegevuse tegelikke tulemusi. Ka selle meetodi puhul kerkivad üldteada probleemid originaalsete ja erakordsete kõrgsaavutuste võrreldavusest ja nende sõltuvusest hindajatest, samuti ajastu- ning kultuurikontekstist.
Loovustestide problemaatiliseks küljeks on nende valiidsus, st see, kas nad mõõdavad seda, mida nad väidavad end mõõtvat. Võiks küsida ka nii, et kas vaimsed operatsioonid, millega lahendatakse loovusteste, kattuvad nende psüühiliste protsessidega, mida kasutatakse reaalses loomingulises tegevuses, st sotsiaalselt tunnustatud loometulemusteni jõudmisel. On alust arvata, et nii see ei ole ning loovustesti kõrge skoor ei saa põhimõtteliselt ennustada indiviidi erakordset saavutuslikkust tulevikkus. Selleks on inimese elukäigus liialt palju muid isiksuse arengut ja elukäiku mõjutavaid faktoreid (väärtushierarhiad, motivatsioonitegurid jms).
Loomeproduktide võrdlemiseks ja hindamiseks ning selle alusel vaieldamatute talentide väljaselgitamiseks on mitmeid meetodeid, millest käsitletava teema kontekstis enim kasutatav on sotsiaalse tagasiside ehk tunnustuse formaalne mõõtmine, mille autor oma teoste eest on pälvinud (viitamissagedus, tehtud avastuste või leiutiste hulk või uurimistöö tulemuste kaalukus, rahvusvaheliste võistluste ja konkursside tulemused, teatmeteostes figureerimine jms). Selle meetodi varjatud eelduseks on saavutatud tunnustuse ja loovpotentsiaali otsesne sidumine. Et tegelikkuses ei sõltu tunnustus mitte ainult inimese loovuslikest eeldustest, vaid suuresti ka indiviidivälistest ning isegi juhuslikest faktoritest, on näidanud sotsioloog Robert Merton. Samuti on inimkultuuri ajalugu täis näiteid muutuva väärtusskaala alusel toimuvatest ümberhindamistest.
Meenutame, et loovuse mõõtmine on üks loovuspsühholoogia kõige keerukamaid probleeme, mille lahendamiseks on põhimõtteliselt kaks teed. Esiteks, kasutada loovusteste, st teatud liiki ülesandeid, mille lahendamise edukuse alusel püütakse määrata indiviidi loovpotentsiaali ehk ennustada tema loomingulise tegevuse võimalikku tulevast efektiivsust ja produktiivsust. Alates esimeste loovustestide väljatöötamisest, on neid saatnud skeptikute kriitika ja kahtlused selle suhtes, mida need tegelikult mõõdavad.
Teiseks, mõõta, hinnata ja järjestada indiviidide loometegevuse tegelikke tulemusi. Ka selle meetodi puhul kerkivad üldteada probleemid originaalsete ja erakordsete kõrgsaavutuste võrreldavusest ja nende sõltuvusest hindajatest, samuti ajastu- ning kultuurikontekstist.
Loovustestide problemaatiliseks küljeks on nende valiidsus, st see, kas nad mõõdavad seda, mida nad väidavad end mõõtvat. Võiks küsida ka nii, et kas vaimsed operatsioonid, millega lahendatakse loovusteste, kattuvad nende psüühiliste protsessidega, mida kasutatakse reaalses loomingulises tegevuses, st sotsiaalselt tunnustatud loometulemusteni jõudmisel. On alust arvata, et nii see ei ole ning loovustesti kõrge skoor ei saa põhimõtteliselt ennustada indiviidi erakordset saavutuslikkust tulevikkus. Selleks on inimese elukäigus liialt palju muid isiksuse arengut ja elukäiku mõjutavaid faktoreid (väärtushierarhiad, motivatsioonitegurid jms).
Loomeproduktide võrdlemiseks ja hindamiseks ning selle alusel vaieldamatute talentide väljaselgitamiseks on mitmeid meetodeid, millest käsitletava teema kontekstis enim kasutatav on sotsiaalse tagasiside ehk tunnustuse formaalne mõõtmine, mille autor oma teoste eest on pälvinud (viitamissagedus, tehtud avastuste või leiutiste hulk või uurimistöö tulemuste kaalukus, rahvusvaheliste võistluste ja konkursside tulemused, teatmeteostes figureerimine jms). Selle meetodi varjatud eelduseks on saavutatud tunnustuse ja loovpotentsiaali otsesne sidumine. Et tegelikkuses ei sõltu tunnustus mitte ainult inimese loovuslikest eeldustest, vaid suuresti ka indiviidivälistest ning isegi juhuslikest faktoritest, on näidanud sotsioloog Robert Merton. Samuti on inimkultuuri ajalugu täis näiteid muutuva väärtusskaala alusel toimuvatest ümberhindamistest.