Loovus ja vaimsed hälbseisundid
Seos geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on üks vanemaid ja püsivamaid, aga ka vastuolulisemaid arutlusteemasid nii loovuspsühholoogias kitsamalt kui ka kultuuri arenguloos laiemalt. Loovus ja psühhopatoloogia on raskesti määratletavad, komplitseeritud ja paljutahulised uurimisvaldkonnad, millega tegelemine on vaatamata pikaajalisele teaduspraktikale andnud vähe fundamentaalseid teadmisi, toonud aga kaasa hulgaliselt vastanduvaid seisukohti, diskussioone, metodoloogilisi vaidlusi ning lahknevaid järeldusi. Loometegevuse seos vaimsete piiriseisunditega on pakkunud huvi nii psühholoogidele, kes tegelevad erakordse loovuse psüühiliste tagamaadega, kui ka psühhiaatritele, kelle patsientide seas on alati olnud neid, kes on „tulest puudutatud“, st neid, kes ilmutavad märkimisväärseid loomingulisi andeid. Ajalooline kogemus ja kaasaegsed uurimistulemused lubavad üsna kindlalt väita, et vaimsete häirete suur esinemissagedus loovatel inimestel on fakt, mida ei saa eirata. Ometi ei saa tänaste teadmiste alusel kinnitada, et eksisteeriks uldine geneetiline seos loovuse ja vaimuhaiguse vahel. Teiste sõnadega, vaatamata sellele, et mõnede vaimsete häirete – eelkõige meeleoluhäirete – kõrgem esinemissagedus kunstnike, kirjanike ja muusikute seas on üsna hästi dokumenteeritud, puudub rahuldav seletus selle seose olemuse ja põhjuste kohta. Nii kerkib rida küsimusi, millest kõnealuse nähtuse uurimisel ei ole pääsu.
Neile küsimustele on vastust otsitud aastasadu. Filosoofide aruteludes püstitatud t alguse saanud probleemidest ja argumentatsioonist on jõutud kaasaegsete uuringute ja diskussioonideni neuro-ja kognitiivses psühholoogias, psühhiaatrias, psühhoteraapias ja kunstiteaduses. Järgnevalt peatume põgusalt mõnel olulisemal ajaloolisel etapil, mis demonstreerivad valitsevaid hoiakuid ja nende muutumist loovuse psühhopatoloogias.
- Kas mõned psühhopatoloogia vormid võivad soodustada ja teised pidurdada loovuse avaldumist? Kui jah, siis millised ja miks?
- Kas psüühiliste haigusprotsesside kulgemine on mingis seoses loovuse tõusu ja langusega? Kui jah, siis kuidas?
- Miks vähemalt mõne normist hälbiva vaimuseisundiga (depressioon, hüpomaania, psühhoos) võib kaasneda erakordsete kirjandus-, heli- ja kunstiteoste ilmumine? Kas selliste saavutusteni jõutakse „vaatamata sellele“ või „sellepärast“?
- Milline on ühiskonna suhtumine loojatesse, kes ilmutavad vaimseid hälbseisundeid? Kas seda suhtumist tuleks muuta?
Neile küsimustele on vastust otsitud aastasadu. Filosoofide aruteludes püstitatud t alguse saanud probleemidest ja argumentatsioonist on jõutud kaasaegsete uuringute ja diskussioonideni neuro-ja kognitiivses psühholoogias, psühhiaatrias, psühhoteraapias ja kunstiteaduses. Järgnevalt peatume põgusalt mõnel olulisemal ajaloolisel etapil, mis demonstreerivad valitsevaid hoiakuid ja nende muutumist loovuse psühhopatoloogias.