Loovus ja skisofreenia
Lisaks Adele Juda laiahaardelisele uurimistööle, on loovuse seosele skisofreeniaga osutanud mitmed teisedki autorid. Leonard Heston leidis 1960. aastatel, et skisofreeniat põdevate emade lastest pooltel esines psüühhilisi probleeme, samal ajal kui teine osa kasvas üles edukaks ja demonstreeris silmapaistva talendi tunnusjooni. Frank Barron raporteeris järgmise aastakümne alguses loovate normaalsete indiviidide ja skisofreenikute nähtavatest sarnasustest iseloomus ja kogemustes. Ühendavate joontena nimetas ta impulsiivset loomust, rahutust, kalduvust üksindusele ja tendentsi tõrjuda üldkehtivaid väärtusi.
Üheks kõige põhjalikumaks ettevõtmiseks selles valdkonnas on Islandi Geneetikainstituudis Jon Löve Karlssoni juhtimisel läbi viidud sugupuu-uuringud, mille käigus jälgiti perekondlike seoseid mitmete põlvkondade lõikes. Kasutas suurt hulka isikuandmeid, seostas ta hospitaliseeritud patsientide psühhoosidiagnoosi nende – ja nende sugulaste – haridustaseme ja tuntusega (aluseks nime esinemine Who’s Who? teatmikes).
Kui meeste seas oli üldine võimalus sattuda Who’s Who? loetellu 9,2%, siis vaimuhaigete patsientide esimese astme sugulastel oli see 15,6% ja teise astme sugulastel 19,6%. Maniakaal-depressiivse psühhoosi puhul oli esimese ja teise astme sugulaste võimalus olla Who’s Who? nimekirjas 23%!
1983. aastal avaldatud uurimistulemustest Islandil selgus, et loovtalendi ilmumise tõenäosus oli skisofreeniahaigete patsientide sugulaste seas kaks korda sagedasem kui populatsioonis tervikuna. Maniakaal-depressiivse psühhoosi diagnoosiga haigete sugulaste seas aga koguni kuus korda sagedasem. Karlsson teeb järelduse, et loovuse ja psühhoosi vahel eksisteerib lähedane seos, mis rajaned ühisel pärilikul alusel. Teiste sõnadega, on põhjust oletada, et vähemalt mingi osa psüühilisi häireid kandub edasi koos loovusega.
Viimastel aastakümnetel näib teadlasi huvitavat siiski rohkem loovuse seos bipolaarsete häirete kui skisofreeniaga, seepärast keskendume järgnevalt eelkõige sellele.
Üheks kõige põhjalikumaks ettevõtmiseks selles valdkonnas on Islandi Geneetikainstituudis Jon Löve Karlssoni juhtimisel läbi viidud sugupuu-uuringud, mille käigus jälgiti perekondlike seoseid mitmete põlvkondade lõikes. Kasutas suurt hulka isikuandmeid, seostas ta hospitaliseeritud patsientide psühhoosidiagnoosi nende – ja nende sugulaste – haridustaseme ja tuntusega (aluseks nime esinemine Who’s Who? teatmikes).
Kui meeste seas oli üldine võimalus sattuda Who’s Who? loetellu 9,2%, siis vaimuhaigete patsientide esimese astme sugulastel oli see 15,6% ja teise astme sugulastel 19,6%. Maniakaal-depressiivse psühhoosi puhul oli esimese ja teise astme sugulaste võimalus olla Who’s Who? nimekirjas 23%!
1983. aastal avaldatud uurimistulemustest Islandil selgus, et loovtalendi ilmumise tõenäosus oli skisofreeniahaigete patsientide sugulaste seas kaks korda sagedasem kui populatsioonis tervikuna. Maniakaal-depressiivse psühhoosi diagnoosiga haigete sugulaste seas aga koguni kuus korda sagedasem. Karlsson teeb järelduse, et loovuse ja psühhoosi vahel eksisteerib lähedane seos, mis rajaned ühisel pärilikul alusel. Teiste sõnadega, on põhjust oletada, et vähemalt mingi osa psüühilisi häireid kandub edasi koos loovusega.
Viimastel aastakümnetel näib teadlasi huvitavat siiski rohkem loovuse seos bipolaarsete häirete kui skisofreeniaga, seepärast keskendume järgnevalt eelkõige sellele.