Loovus ja 19. sajandi psühhiaatria
Kuigi 18. sajand tõi loometegevusega seotud vaadetes ja hoiakutes kaasa muutuse, mis rõhutas selle allikatena ratsionaalset mõtlemist ja tasakaalustatud teadvusseisundeid, muutis 19. sajandi romantism taas keskseks spontaanse, inspiratsioonile toetuva poeetilise geeniuse kontseptsiooni. Keskendumine kannatava kunstniku elamustele ja teadvuse hämaratele aladele tõi kaasa ka psühhopatoloogiliste seisundite vaatlemise inspiratsiooniprotsessi osana. Mõnede psüühikahaigete käitumisest tuttavad äärmuslikud afektiivsed seisundid haakusid romantilisse maailmapilti kuuluva emotsionaalse liiasuse, kõikumise ja eksalteeritusega. Looja ainulaadses ja kordumatus loomemeetodis aktsepteeriti ka normist hälbivad psüühilisi seisundeid.
Samal ajal hakati vaimuhaiglate kliinilises praktikas pöörama tähelepanu juhtumitele, kus mõnedel patsientidel kaasnes haiguse kulgemisega erilisete võimete avaldumine.
Pennsylvania Ülikooli professor Benjamin Rush, keda on nimetatud ka ameerika psühhiaatria isaks, kirjutas 1812. aastal esimese psühhiaatrilise käsitluse USA-s, milles vaadeldi seost mõne maaniatüübi ja kunstilise andekuse vahel. Rush pani tähele, et vaimuhaiguse kulg võib paljastada varjatud kunstiande. Mitmed Euroopa õpetlased (Jacques-Joseph Moreau, Cesare Lombroso, Karl August Möbius jt) käsitlesid oma kirjutistes sama teemat.
Itaalia kriminoloogi, antropoloogi ja füsioloogi Cesare Lombroso (1835–1909) vaated geniaalsuse ja hullumeelsuse evolutsioonilisest seosest põhjustasid sensatsiooni ja elavaid diskussioone 19. sajandi teise poole darvinismitundlikus ajas. Kasutades uudseid antropomeetrilisi ja statistilisi meetodeid, uuris Lombroso hälbivat käitumist tema erinevates avaldumisvormides ning jõudus järeldusele, et deviantse käitumisega isikute somaatilised ja psüühilised tunnused on ühise päritoluga. Teoses Geenius ja hullumeelsus (Genio e Follia, 1864) väitis Lombroso, et nii erakordse vaimse võimekuse kui ka psühhoosi puhul on tegemist ühe ja sama psühhobioloogilise reaalsuse kahe avaldumisvormiga. Tema teooria kohaselt on geniaalsuse puhul tegemist degeneratiivse protsessiga, milles hullumeelsus avaldub evolutsioonilise kompensatsiooni vormina erandliku intellektuaalse arengu kujul. Geniaalsus on seega samasugune hullumeelsuse vorm, nagu seda on kriminaalsus või „tavaline“ vaimuhaigus. Oma ideede tõestuseks hakkas itaalia teadlane koguma nn psühhiaatrilist kunsti ning jõudis sellise loomingu iseloomulike tunnuste eristamiseni. Veelgi enam, ta viis läbi ka eksperimentaalseid uurimusi kunstnike ja kirjanikega, milles võrdles nende käitumist ja reaktsioone vaimuhaigete patsientide omadega. Vahel on mürgiselt järeldatud, et kui romantikud ülendasid vaimuhaige geeniuse tasandile, siis Lombroso alandas kunstniku vaimuhaige tasandile. Vaatamata sellele muutus Cesare Lombroso oma aja üheks kuulsamaks meheks, kelle evolutsioonilis-geneetilisi vaateid loetakse kaasaegse evolutsioonipsühholoogia alguspunktiks.
Ka saksa psühhiaater Ernst Kretschmer (1888–1964), kes oli sügavalt mõjutatud Lombroso töödest, arvas, et geniaalsus on pärilik haigus, geneetiline needus. Teoses Geniale Menschen (1929; ingl. The Psychology of Men of Genius, 1931) tegi ta katset seletada kunstnike ja teadlaste isiksuse jooni ja tegevust bioloogiliste (eriti somaatiliste) seaduspärasuste alusel.
On loomulik, et kerkis esile ka neid, kes ei nõustunud biopsühholoogilise determinatsiooni ideedega ja kelle kriitika osutas uurimise kallutatusele või vigadele, mida probleemi püstitamisel või andmete tõlgendamisel oli tehtud. Viidati sellele, et loojad viibivad oma elukutse tõttu rohkem avaliku tähelepanu all ja nende kohta on reeglina saadaval rohkem eraelulist, sh käitumist ja psüühilisi reaktsioone puudutavat informatsiooni. See võib tekitada ebaadekvaatse mulje loojate suuremast vaimsest tasakaalutusest ja psüühilistest probleemidest. Samuti võib mõnede loovatele indiviididele tunnuslike joonte avaldumine (rahutus, kalduvus katsetamisele, huvi äärmuste vastu, ekstsentrilisus) olla pigem sotsiaalse tolerantsuse ilming kui vaimsete häirete märk. Eristuv käitumine võib olla saavutuslikkusega kaasnev kõrvalprodukt, mida ühiskond tolereerib või pakub tasuna ja mis avaldub normi piiride avardamises loometegevusega hõivatud grupi jaoks.
Leidus ka neid teadlasi, kes kinnitasid, et uurija objektiivse hoiaku puhul on võimalik tõestada, et loovuse ja vaimsete hälbseisundite seos on oletatust tagasihoidlikum või puudub üldse. Briti füsioloogi ja seksuoloogi Havelock Ellise (1859–1939) tegevus 20. sajandi alguses jahutas eelnenud sajandi kirglikke debatte. Tema A Study of British Genius (1904) käsitles 1030 briti kõrgandeka inimese seas avaldunud vaimuhaiguste juhtumeid. Ellis leidis, et vaimuhaiguste esinemissagedus oli uuritavas rühmas vaid 4,2%, mis ei erinenud palju populatsiooni keskmisest. Ta veendus pigem selles, et vähemalt briti valimi puhul eksisteerib selge seos hea vaimse tervise ja loovuse vahel. Siiski leidis briti teadlane, et 8%-l kõrgloovatel indiviididel avaldusid melanhoolia vormid, mis eriti kõrge esinemissageduse saavutasid poeetide seas.
XX sajandi algul rõhutasid psühholoog William James (1842–1910) ja kliiniline psühhiaater Emil Kraepelin (1856–1926) positiivseid jooni, mis seostuvad mõnede vaimuhaigustega ja mõtisklesid selle üle, kuidas need tunnused võivad teatud juhtudel kombineeruda indiviidi loovusliku eripäraga ning tuua esile erakordselt kreatiivse ja produktiivse isiksuse.
Kuigi leidus autoreid, kes tegid katset ühendada geniaalsust vaimsete häirete raskete vormidega, domineeris üldiselt mõõdukam vaade, milles rõhutati keskendumise, korrastatud mõtlemise ja tasakaalustatuse osa loomeprotsessis. Seda ajajärku iseloomustas eemaldumine romantismiajastu idealistlikest vaadetest ja reaalse psühhiaatrilise praktika alusel tehtavate järelduste levimine. Kraepelini seisukohad vastandusid samas ka tema kaasaegse Sigmund Freudi ettekujutusele vaimsetest häiretest kui sekundaarsetest protsessidest, mille taga on psühholoogilised põhjused. Kraepelin oli veendunud, et vaimuhaigustel on bioloogilis-geneetiline päritolu ning nad avalduvad sümptomite mustritena, milles üksik eraldiseisev haigustunnus ei ole määrava tähtsusega. Selline lähenemine on osutunud viljakaks ning aktuaalseks tänapäevalgi, sest eeldab meid huvitavate protsesside vaatlemist seostatud, terviklike ja mitmekesistena ning väldib loovisiksuste psühholoogiliste protsesside isoleeritud käsitlemist ning kontekstivaba sidumist konkreetsete haigustunnustega.
Samal ajal hakati vaimuhaiglate kliinilises praktikas pöörama tähelepanu juhtumitele, kus mõnedel patsientidel kaasnes haiguse kulgemisega erilisete võimete avaldumine.
Pennsylvania Ülikooli professor Benjamin Rush, keda on nimetatud ka ameerika psühhiaatria isaks, kirjutas 1812. aastal esimese psühhiaatrilise käsitluse USA-s, milles vaadeldi seost mõne maaniatüübi ja kunstilise andekuse vahel. Rush pani tähele, et vaimuhaiguse kulg võib paljastada varjatud kunstiande. Mitmed Euroopa õpetlased (Jacques-Joseph Moreau, Cesare Lombroso, Karl August Möbius jt) käsitlesid oma kirjutistes sama teemat.
Itaalia kriminoloogi, antropoloogi ja füsioloogi Cesare Lombroso (1835–1909) vaated geniaalsuse ja hullumeelsuse evolutsioonilisest seosest põhjustasid sensatsiooni ja elavaid diskussioone 19. sajandi teise poole darvinismitundlikus ajas. Kasutades uudseid antropomeetrilisi ja statistilisi meetodeid, uuris Lombroso hälbivat käitumist tema erinevates avaldumisvormides ning jõudus järeldusele, et deviantse käitumisega isikute somaatilised ja psüühilised tunnused on ühise päritoluga. Teoses Geenius ja hullumeelsus (Genio e Follia, 1864) väitis Lombroso, et nii erakordse vaimse võimekuse kui ka psühhoosi puhul on tegemist ühe ja sama psühhobioloogilise reaalsuse kahe avaldumisvormiga. Tema teooria kohaselt on geniaalsuse puhul tegemist degeneratiivse protsessiga, milles hullumeelsus avaldub evolutsioonilise kompensatsiooni vormina erandliku intellektuaalse arengu kujul. Geniaalsus on seega samasugune hullumeelsuse vorm, nagu seda on kriminaalsus või „tavaline“ vaimuhaigus. Oma ideede tõestuseks hakkas itaalia teadlane koguma nn psühhiaatrilist kunsti ning jõudis sellise loomingu iseloomulike tunnuste eristamiseni. Veelgi enam, ta viis läbi ka eksperimentaalseid uurimusi kunstnike ja kirjanikega, milles võrdles nende käitumist ja reaktsioone vaimuhaigete patsientide omadega. Vahel on mürgiselt järeldatud, et kui romantikud ülendasid vaimuhaige geeniuse tasandile, siis Lombroso alandas kunstniku vaimuhaige tasandile. Vaatamata sellele muutus Cesare Lombroso oma aja üheks kuulsamaks meheks, kelle evolutsioonilis-geneetilisi vaateid loetakse kaasaegse evolutsioonipsühholoogia alguspunktiks.
Ka saksa psühhiaater Ernst Kretschmer (1888–1964), kes oli sügavalt mõjutatud Lombroso töödest, arvas, et geniaalsus on pärilik haigus, geneetiline needus. Teoses Geniale Menschen (1929; ingl. The Psychology of Men of Genius, 1931) tegi ta katset seletada kunstnike ja teadlaste isiksuse jooni ja tegevust bioloogiliste (eriti somaatiliste) seaduspärasuste alusel.
On loomulik, et kerkis esile ka neid, kes ei nõustunud biopsühholoogilise determinatsiooni ideedega ja kelle kriitika osutas uurimise kallutatusele või vigadele, mida probleemi püstitamisel või andmete tõlgendamisel oli tehtud. Viidati sellele, et loojad viibivad oma elukutse tõttu rohkem avaliku tähelepanu all ja nende kohta on reeglina saadaval rohkem eraelulist, sh käitumist ja psüühilisi reaktsioone puudutavat informatsiooni. See võib tekitada ebaadekvaatse mulje loojate suuremast vaimsest tasakaalutusest ja psüühilistest probleemidest. Samuti võib mõnede loovatele indiviididele tunnuslike joonte avaldumine (rahutus, kalduvus katsetamisele, huvi äärmuste vastu, ekstsentrilisus) olla pigem sotsiaalse tolerantsuse ilming kui vaimsete häirete märk. Eristuv käitumine võib olla saavutuslikkusega kaasnev kõrvalprodukt, mida ühiskond tolereerib või pakub tasuna ja mis avaldub normi piiride avardamises loometegevusega hõivatud grupi jaoks.
Leidus ka neid teadlasi, kes kinnitasid, et uurija objektiivse hoiaku puhul on võimalik tõestada, et loovuse ja vaimsete hälbseisundite seos on oletatust tagasihoidlikum või puudub üldse. Briti füsioloogi ja seksuoloogi Havelock Ellise (1859–1939) tegevus 20. sajandi alguses jahutas eelnenud sajandi kirglikke debatte. Tema A Study of British Genius (1904) käsitles 1030 briti kõrgandeka inimese seas avaldunud vaimuhaiguste juhtumeid. Ellis leidis, et vaimuhaiguste esinemissagedus oli uuritavas rühmas vaid 4,2%, mis ei erinenud palju populatsiooni keskmisest. Ta veendus pigem selles, et vähemalt briti valimi puhul eksisteerib selge seos hea vaimse tervise ja loovuse vahel. Siiski leidis briti teadlane, et 8%-l kõrgloovatel indiviididel avaldusid melanhoolia vormid, mis eriti kõrge esinemissageduse saavutasid poeetide seas.
XX sajandi algul rõhutasid psühholoog William James (1842–1910) ja kliiniline psühhiaater Emil Kraepelin (1856–1926) positiivseid jooni, mis seostuvad mõnede vaimuhaigustega ja mõtisklesid selle üle, kuidas need tunnused võivad teatud juhtudel kombineeruda indiviidi loovusliku eripäraga ning tuua esile erakordselt kreatiivse ja produktiivse isiksuse.
Kuigi leidus autoreid, kes tegid katset ühendada geniaalsust vaimsete häirete raskete vormidega, domineeris üldiselt mõõdukam vaade, milles rõhutati keskendumise, korrastatud mõtlemise ja tasakaalustatuse osa loomeprotsessis. Seda ajajärku iseloomustas eemaldumine romantismiajastu idealistlikest vaadetest ja reaalse psühhiaatrilise praktika alusel tehtavate järelduste levimine. Kraepelini seisukohad vastandusid samas ka tema kaasaegse Sigmund Freudi ettekujutusele vaimsetest häiretest kui sekundaarsetest protsessidest, mille taga on psühholoogilised põhjused. Kraepelin oli veendunud, et vaimuhaigustel on bioloogilis-geneetiline päritolu ning nad avalduvad sümptomite mustritena, milles üksik eraldiseisev haigustunnus ei ole määrava tähtsusega. Selline lähenemine on osutunud viljakaks ning aktuaalseks tänapäevalgi, sest eeldab meid huvitavate protsesside vaatlemist seostatud, terviklike ja mitmekesistena ning väldib loovisiksuste psühholoogiliste protsesside isoleeritud käsitlemist ning kontekstivaba sidumist konkreetsete haigustunnustega.
Emil Kraepelin (1856-1926) saksa psühhiaater, Wilhelm Wundt’i õpilane, üks silmapaistvamaid isiksusi psühhiatria ajaloos, oli eksperimentaalse psühhopatoloogia rajaja ning esimese psühhofarmakoloogia monograafia autor. Sai kolmekümneaastasena Tartu ülikooli psühhiaatriaprofessoriks, õpetades nii üld- kui kohtupsühhiaatriat ning ravi, aga ka eksperimentaalpsühholoogiat. Ta uuris kompleksselt psüühikat stimuleerivate ainete ja medikamentide mõju psüühilistele protsessidele, samuti vaimse töövõime dünaamikat, väsimuse tekkimist jms.
Kraepelin töötas hiljem Heidelbergi ja Müncheni ülikoolis. Tema vaieldamatuks panuseks on põhjapanevad uuendused psüühikahäirete mõistmises, mis avaldusid haigusnähtude mitmetasandilises ja põhjuslikus käsitlemises. Juba 19. sajandi lõpus formuleeris ta psüühiliste haiguste klassifikatsiooni, mille põhiseisukohad ei ole kaotanud oma tähendust tänaseni. Ta eristas oma psühhooside süstemaatikas kahte suurt vaimuhaiguste rühma: skisofreeniat (Kraepelini terminiga dementia praecox) ja maniakaal-depressiivset psühhoose.
Kraepelini Lehrbuch der Psychiatrie sai mitme põlvkonna psühhiaatritele teadmiste allikaks ja mõttemaailma kujundajaks.
Kraepelin töötas hiljem Heidelbergi ja Müncheni ülikoolis. Tema vaieldamatuks panuseks on põhjapanevad uuendused psüühikahäirete mõistmises, mis avaldusid haigusnähtude mitmetasandilises ja põhjuslikus käsitlemises. Juba 19. sajandi lõpus formuleeris ta psüühiliste haiguste klassifikatsiooni, mille põhiseisukohad ei ole kaotanud oma tähendust tänaseni. Ta eristas oma psühhooside süstemaatikas kahte suurt vaimuhaiguste rühma: skisofreeniat (Kraepelini terminiga dementia praecox) ja maniakaal-depressiivset psühhoose.
Kraepelini Lehrbuch der Psychiatrie sai mitme põlvkonna psühhiaatritele teadmiste allikaks ja mõttemaailma kujundajaks.