Loovuse ja vaimuseisundite kaasaegsed uuringud
20. sajandi teise poole loovuse psühhopatoloogia suundumusi iseloomustab ennekõike tähelepanu keskendumine ühele vaimuhaiguse vormile – bipolaarsele meeleoluhäirele, millel näib olevat kõige rohkem seoseid loomeprotsessi spetsiifikaga ning mille sümtomite avaldumise viis ja ulatus kunstnikel, kirjanikel, muusikutel aga ka teadlastel, poliitikutel või sportlastel kujuneb keskseks uurimisparadigmaks.
Varajaste kaasaegsete uuringute alguse andekuse ja bipolaarse psüühikahäire suhetest võib viia tagasi 60. aastatesse ( vt näit Walter Russell Brain). Ühest küljest oli selle huvi põhjuseks kreatiivsuse üldise uurimise plahvatuslik kasv, eriti Ameerika Ühendriikides. Loovuse isiksuslike aspektide analüüsimisel jõuti üsna kiiresti selliste kriitiliste isikuomaduste väljaselgitamiseni, mille puhul tõusis küsimus normi ja patoloogia piirist. Loojate ja psühhootikute kognitiivset seost – eelkõige nende mõtlemisprotsesside sarnasust – pani tähele juba üks sajandi eredamaid loovusuurijaid Joy Paul Guilford, kes oli 1950. aastatel asunud tegelema loovmõtlemise tüpoloogiliste tunnuste väljaselgitamisega.
Teisest küljest oli psühhiaatria arenenud uute diagnostiliste meetodite kasutamise suunas, mille standardiseeritus muutis võimalikuks erinevate autorite uurimuste võrdlemise. Terminoloogiline ja metoodiline segadus, mis varasemate uurimistulemuste sidumise oli teinud võimatuks, asendus korrastatud mõisteliste ja protseduuriliste klassifitseerimisvahenditega.
Nancy C. Andreasen, Ameerika Psühhopatoloogia Assotsiatsiooni president, kes enne meditsiinile ja neuroteadusele pühendumist õppis kirjandust, viis 70-ndate aastate keskel läbi ühe esimestest uuringutest, mis toetus kaasaegsetele empiirilistele meetoditele (struktureeritud intervjuud, kontrollgruppide kasutamine) ja rangetele diagnostilistele kriteeriumidele.
Ta uuris 30 loovkirjanikku (27 neist mehed), kes olid kogunenud iga-aastasesse Iowa Ülikooli kirjanike töötuppa. Andreasen leidis nende seas eraskordselt kõrge meeleoluhäirete sageduse (80% võrreldes kontrollrühma 30%) ja alkoholismi (30%, kontrollrühmal 7%), 8% olid kogenud rasket depressiooni, 43% tunnistas hüpomaania või maania episoode (kontrollrühmas 10%).
Kirjanike sugulasi uurides avastati, et ka nemad tegelesid rohkem loovust eeldavate aladega ja kannatasid sagedamini vaimsete häirete all. Seega näisid nii loomesuundumus kui ka meeleoluhäired kulgevat perekonniti ning olevat vähemalt teatud määral seotud geneetiliste eeldustega, mis andis alust oletuseks, et afektiivne häire võib olla nii pärilikuks „needuseks“ kui ka pärilikuks „anniks“ (Carlson, 178). Selgus ka, et uuritud kirjanike mõtlemisstiil osutus sarnasemaks pigem maniakaalsete patsientide mõtlemisstiilile kui skisofreenikute omale, keda vaadeldi samas uurimuses.
Ka evolutsioonipsühholoog Colin Martindale (1943–2008) keskendus 70. aastate alguses silmapaistvate briti ja prantsuse poeetide biograafilistele andmetele. Ta leidis, et 55% inglise ja 40% prantsuse luuletajate vaimuseisundeis esines olulise psühhopatoloogia märke (närvikriisid, enesetapud, alkoholism). Üks seitsmendik hospitaliseeriti mingil eluperioodil või kannatas tõsiste ja korduvate hallutsinatsioonide ja meelepetete all.
Eelnimetatud uurimuste loogiliseks jätkuks on olnud ühe tuntuima kreatiivsuse ja psühhopatoloogia seose uurija Kay Redfield Jamisoni tegevus, kes on avaldanud mõjuka ja rohkesti viidatud monograafia Touched with Fire: Manic-Depressive Illness and the Artistic Temperament (1993). Teos kirjeldab probleemi uurimise ajalugu ja võtab kokku teadmised, milleni mõne aastakümne pikkuses süsteemses teadustöös oli jõutud.
Jamisoni enda lähenemist demonstreerib ulatusliku uuring, mille ta viis läbi 47 auhinnatud briti kunstniku ja kirjaniku hulgas. Temagi leidis, et erakordselt suur osa vaadeldud isikutest (38,3%) oli saanud meeleoluhäirete ravi (sh poeetidest 55,2% ja romaanikirjanikest 62,5%). Lisaks pani teadlane tähele, et loominguline produktiivsus korreleerus meeleolu kõikumisega nii häire all kannatavatel kui ka tervetel kunstnikel ja kirjanikel.
Varajaste kaasaegsete uuringute alguse andekuse ja bipolaarse psüühikahäire suhetest võib viia tagasi 60. aastatesse ( vt näit Walter Russell Brain). Ühest küljest oli selle huvi põhjuseks kreatiivsuse üldise uurimise plahvatuslik kasv, eriti Ameerika Ühendriikides. Loovuse isiksuslike aspektide analüüsimisel jõuti üsna kiiresti selliste kriitiliste isikuomaduste väljaselgitamiseni, mille puhul tõusis küsimus normi ja patoloogia piirist. Loojate ja psühhootikute kognitiivset seost – eelkõige nende mõtlemisprotsesside sarnasust – pani tähele juba üks sajandi eredamaid loovusuurijaid Joy Paul Guilford, kes oli 1950. aastatel asunud tegelema loovmõtlemise tüpoloogiliste tunnuste väljaselgitamisega.
Teisest küljest oli psühhiaatria arenenud uute diagnostiliste meetodite kasutamise suunas, mille standardiseeritus muutis võimalikuks erinevate autorite uurimuste võrdlemise. Terminoloogiline ja metoodiline segadus, mis varasemate uurimistulemuste sidumise oli teinud võimatuks, asendus korrastatud mõisteliste ja protseduuriliste klassifitseerimisvahenditega.
Nancy C. Andreasen, Ameerika Psühhopatoloogia Assotsiatsiooni president, kes enne meditsiinile ja neuroteadusele pühendumist õppis kirjandust, viis 70-ndate aastate keskel läbi ühe esimestest uuringutest, mis toetus kaasaegsetele empiirilistele meetoditele (struktureeritud intervjuud, kontrollgruppide kasutamine) ja rangetele diagnostilistele kriteeriumidele.
Ta uuris 30 loovkirjanikku (27 neist mehed), kes olid kogunenud iga-aastasesse Iowa Ülikooli kirjanike töötuppa. Andreasen leidis nende seas eraskordselt kõrge meeleoluhäirete sageduse (80% võrreldes kontrollrühma 30%) ja alkoholismi (30%, kontrollrühmal 7%), 8% olid kogenud rasket depressiooni, 43% tunnistas hüpomaania või maania episoode (kontrollrühmas 10%).
Kirjanike sugulasi uurides avastati, et ka nemad tegelesid rohkem loovust eeldavate aladega ja kannatasid sagedamini vaimsete häirete all. Seega näisid nii loomesuundumus kui ka meeleoluhäired kulgevat perekonniti ning olevat vähemalt teatud määral seotud geneetiliste eeldustega, mis andis alust oletuseks, et afektiivne häire võib olla nii pärilikuks „needuseks“ kui ka pärilikuks „anniks“ (Carlson, 178). Selgus ka, et uuritud kirjanike mõtlemisstiil osutus sarnasemaks pigem maniakaalsete patsientide mõtlemisstiilile kui skisofreenikute omale, keda vaadeldi samas uurimuses.
Ka evolutsioonipsühholoog Colin Martindale (1943–2008) keskendus 70. aastate alguses silmapaistvate briti ja prantsuse poeetide biograafilistele andmetele. Ta leidis, et 55% inglise ja 40% prantsuse luuletajate vaimuseisundeis esines olulise psühhopatoloogia märke (närvikriisid, enesetapud, alkoholism). Üks seitsmendik hospitaliseeriti mingil eluperioodil või kannatas tõsiste ja korduvate hallutsinatsioonide ja meelepetete all.
Eelnimetatud uurimuste loogiliseks jätkuks on olnud ühe tuntuima kreatiivsuse ja psühhopatoloogia seose uurija Kay Redfield Jamisoni tegevus, kes on avaldanud mõjuka ja rohkesti viidatud monograafia Touched with Fire: Manic-Depressive Illness and the Artistic Temperament (1993). Teos kirjeldab probleemi uurimise ajalugu ja võtab kokku teadmised, milleni mõne aastakümne pikkuses süsteemses teadustöös oli jõutud.
Jamisoni enda lähenemist demonstreerib ulatusliku uuring, mille ta viis läbi 47 auhinnatud briti kunstniku ja kirjaniku hulgas. Temagi leidis, et erakordselt suur osa vaadeldud isikutest (38,3%) oli saanud meeleoluhäirete ravi (sh poeetidest 55,2% ja romaanikirjanikest 62,5%). Lisaks pani teadlane tähele, et loominguline produktiivsus korreleerus meeleolu kõikumisega nii häire all kannatavatel kui ka tervetel kunstnikel ja kirjanikel.
Kay Redfield Jamison (1946) on kliiniline psühholoog, California Ülikooli, hiljem Johns Hopkinsi Ülikooli Meditsiinikooli psühhiaatriaprofessor, üks bipolaarse häire ja loovuse seose kaasaegse uurimise juhtfiguure. Ta on pälvinud rohket tunnustust nii oma teadusliku tegevuse eest (mille tulemused on esitatud rohkem kui sajas teaduslikus artiklis) kui ka oskuse eest psühhiaatria keerukaid ja vastuolulisi probleeme arusaadavalt ja hingestatult vahendada.
Sündinud õhujõudude ohvitseri perekonda, kasvas ta üles Floridas, Puerto Ricos, Tokios ja Washingtonis. Juba teismeliseeas kannatas ta bipolaarse meeleoluhäire all. Süvenevad haigushood sundisid teda meditsiiniõpingute asemel valima psühholoogia, milles õnnestus ühitada isiklik kogemus ja teaduslik uurimine. Jamison on avaldanud mitu suurt populaarsust leidnud monograafiat, millest tsiteerituim on kindlasti mahukas Touched with Fire: Manic-Depressive Illness and the Artistic Temperament (1993). Teoses esitatakse mitmekülgne ja sügavuti minev käsitlus vaimuhaiguste vastuolulistest seostest loovusega ja nende pärilikest eeldustest. Veidi varasem Manic-Depressive Illness (1990) (koos Frederick K. Goodwiniga) on bipolaarse häire klassikaline käsitlus, hilisem An Unquiet Mind (1995) lahkab detailselt autori enda maania ja depressiooni kogemust.
Sündinud õhujõudude ohvitseri perekonda, kasvas ta üles Floridas, Puerto Ricos, Tokios ja Washingtonis. Juba teismeliseeas kannatas ta bipolaarse meeleoluhäire all. Süvenevad haigushood sundisid teda meditsiiniõpingute asemel valima psühholoogia, milles õnnestus ühitada isiklik kogemus ja teaduslik uurimine. Jamison on avaldanud mitu suurt populaarsust leidnud monograafiat, millest tsiteerituim on kindlasti mahukas Touched with Fire: Manic-Depressive Illness and the Artistic Temperament (1993). Teoses esitatakse mitmekülgne ja sügavuti minev käsitlus vaimuhaiguste vastuolulistest seostest loovusega ja nende pärilikest eeldustest. Veidi varasem Manic-Depressive Illness (1990) (koos Frederick K. Goodwiniga) on bipolaarse häire klassikaline käsitlus, hilisem An Unquiet Mind (1995) lahkab detailselt autori enda maania ja depressiooni kogemust.
Kuid kui erinevate elukutsete esindajatel avalduvad vaimsed hälbed erineva tasemega, siis tekib paratamatult küsimus, kas nendes professioonides on midagi, mis seda võiks põhjustada?
1992. aastal avaldas Kentucky Ülikooli Meditsiinikooli juhataja, psühhiaater Arnold M. Ludwig uuringutulemused kirjanike ja kunstnike vaimse tervise kohta võrrelduna teiste, tavalisemate elukutsete esindajatega. Nagu mitmed eelkäijad, otsis temagi tõestust hüpoteesile, et vaimsete häirete esinemissagedus on kõrgem loovelukutsete esindajatel. Ludwigi uurimisobjektiks olid kirjanikud, keda käsitleti New York Times Book Review’s ajavahemikus 1960-1990, st autorid, kes olid piisavalt tuntud, et nende looming langeks prestiižse kirjandusväljaande huvisfääri. Ta töötas välja spetsiaalse loovsaavutuste astmiku (Creative Achievement Scale), et mõõta suhtelist silmapaistvust. See meetod korreleerus tugevalt ridade arvuga, mida pühendati indiviidile Encyclopaedia Britannica’s ja Encyclopaedia Americana’s.
Uuringu tulemused kinnitasid, et inimestel, kes tegelesid valdkondades, mida peetakse loovateks, esineb kõrgem psühhopatoloogia tase. Kunstiliste loovvaldkondade esindajate võrdluses teiste elukutsetega (äri, teadus, avalik elu jms) selgus, et kunstierialadel avaldusid psühhoosid, enesetapukatsed, meeleoluhäired ja alkoholism kaks kuni kolm korda sagedamini. Kunstnike, kirjanike ja heliloojate psühhiaatrilise sundhospitaliseerimise määr ületas aga kuus kuni seitse korda mittekunstnike oma. Vaimse ebastabiilsuse märke esines vähem arhitektidel, disaineritel ja aimekirjanikel.
Ludwig konstateeris, et maaniate, psühhooside ja psühhiaatrilise hospitaliseerimise määr oli kõrgeim poeetidel, kellel avastati ka erakordselt kõrge enesetappude osakaal. Heliloojad ilmutasid samuti kõrget psühhoosi- ja depressioonitaset. Uurija leidis, et järgmise sammuna tuleb välja selgitada, milline vaimne häire seostub ühe või teise elukutsega ning jõudis peagi üldistuseni, et iga professioon demonstreerib erinevat ja ainulaadset psühhopatoloogiamustrit.
Uurimuse alusel tehtud järeldustest selgus, et elukutsed, mis toetuvad täpsusele, ratsionaalsusele ja loogilisusele, on märgatavalt madalama vaimuhaiguste määraga kui need elukutsed, mille inspiratsiooni allikaks on isiklik kogemus, emotsionaalne väljenduslikkus või ere fantaasia.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii Jamison kui Ludwig jõudsid üsna sarnaste järeldusteni, väites et kõrgeim vaimsete häirete määr esineb poeetide, kirjanike, heliloojate, interpreetide, kunstnike ja näitlejate seas ning see on seotud elukutse kesksete tunnetusprotsesside iseloomuga.
Kui meid peaks huvitama kitsalt visuaalkunstnike profiil, siis tuleb osutada uurimusele, mis keskendus tuntuse saavutanud maalijate elukäigule, mida mõjutasid nii vaimsed häired kui alkoholism. Joseph Schildkraut, Alissa Hirshfeld ja Jane Murphy (1994) võtsid vaatluse alla abstraktse ekspressionismiga seotud visuaalkunstnikud New Yorgi koolkonnast (B. W. Tomlin, A. Gotlieb, M. Rothko, A. Gorky, C. Still, W. de Kooning, B. Newman, J. Brooks, D. Smith, F. Kline, W. Baziotes, J. Pollock, P. Guston, Ad Reinhardt, R. Motherwell). Uurimuses leidis kinnitust, et umbes pooled neist ilmutasid selgelt väljenduvaid depressiivseid või maniakaal-depressiivseid haigusnähte. Ka enesetappude määr (kaks viieteistkümnest, lisaks kaks suitsiidse varjundiga autoavariid) ületas kordades eeldatavat sagedust.
On võimalik, et kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad, kes on tundlikumad ja vastuvõtlikumad ning kasutavad teoste loomisel oma emotsionaalseid ressursse, kalduvad langema iseenda tundlikkuse ohvriks, muutudes haavatavaks või mattudes lootusetuse ja melanhoolia alla.
1992. aastal avaldas Kentucky Ülikooli Meditsiinikooli juhataja, psühhiaater Arnold M. Ludwig uuringutulemused kirjanike ja kunstnike vaimse tervise kohta võrrelduna teiste, tavalisemate elukutsete esindajatega. Nagu mitmed eelkäijad, otsis temagi tõestust hüpoteesile, et vaimsete häirete esinemissagedus on kõrgem loovelukutsete esindajatel. Ludwigi uurimisobjektiks olid kirjanikud, keda käsitleti New York Times Book Review’s ajavahemikus 1960-1990, st autorid, kes olid piisavalt tuntud, et nende looming langeks prestiižse kirjandusväljaande huvisfääri. Ta töötas välja spetsiaalse loovsaavutuste astmiku (Creative Achievement Scale), et mõõta suhtelist silmapaistvust. See meetod korreleerus tugevalt ridade arvuga, mida pühendati indiviidile Encyclopaedia Britannica’s ja Encyclopaedia Americana’s.
Uuringu tulemused kinnitasid, et inimestel, kes tegelesid valdkondades, mida peetakse loovateks, esineb kõrgem psühhopatoloogia tase. Kunstiliste loovvaldkondade esindajate võrdluses teiste elukutsetega (äri, teadus, avalik elu jms) selgus, et kunstierialadel avaldusid psühhoosid, enesetapukatsed, meeleoluhäired ja alkoholism kaks kuni kolm korda sagedamini. Kunstnike, kirjanike ja heliloojate psühhiaatrilise sundhospitaliseerimise määr ületas aga kuus kuni seitse korda mittekunstnike oma. Vaimse ebastabiilsuse märke esines vähem arhitektidel, disaineritel ja aimekirjanikel.
Ludwig konstateeris, et maaniate, psühhooside ja psühhiaatrilise hospitaliseerimise määr oli kõrgeim poeetidel, kellel avastati ka erakordselt kõrge enesetappude osakaal. Heliloojad ilmutasid samuti kõrget psühhoosi- ja depressioonitaset. Uurija leidis, et järgmise sammuna tuleb välja selgitada, milline vaimne häire seostub ühe või teise elukutsega ning jõudis peagi üldistuseni, et iga professioon demonstreerib erinevat ja ainulaadset psühhopatoloogiamustrit.
Uurimuse alusel tehtud järeldustest selgus, et elukutsed, mis toetuvad täpsusele, ratsionaalsusele ja loogilisusele, on märgatavalt madalama vaimuhaiguste määraga kui need elukutsed, mille inspiratsiooni allikaks on isiklik kogemus, emotsionaalne väljenduslikkus või ere fantaasia.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii Jamison kui Ludwig jõudsid üsna sarnaste järeldusteni, väites et kõrgeim vaimsete häirete määr esineb poeetide, kirjanike, heliloojate, interpreetide, kunstnike ja näitlejate seas ning see on seotud elukutse kesksete tunnetusprotsesside iseloomuga.
Kui meid peaks huvitama kitsalt visuaalkunstnike profiil, siis tuleb osutada uurimusele, mis keskendus tuntuse saavutanud maalijate elukäigule, mida mõjutasid nii vaimsed häired kui alkoholism. Joseph Schildkraut, Alissa Hirshfeld ja Jane Murphy (1994) võtsid vaatluse alla abstraktse ekspressionismiga seotud visuaalkunstnikud New Yorgi koolkonnast (B. W. Tomlin, A. Gotlieb, M. Rothko, A. Gorky, C. Still, W. de Kooning, B. Newman, J. Brooks, D. Smith, F. Kline, W. Baziotes, J. Pollock, P. Guston, Ad Reinhardt, R. Motherwell). Uurimuses leidis kinnitust, et umbes pooled neist ilmutasid selgelt väljenduvaid depressiivseid või maniakaal-depressiivseid haigusnähte. Ka enesetappude määr (kaks viieteistkümnest, lisaks kaks suitsiidse varjundiga autoavariid) ületas kordades eeldatavat sagedust.
On võimalik, et kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad, kes on tundlikumad ja vastuvõtlikumad ning kasutavad teoste loomisel oma emotsionaalseid ressursse, kalduvad langema iseenda tundlikkuse ohvriks, muutudes haavatavaks või mattudes lootusetuse ja melanhoolia alla.