20. sajand ja uued uurimissuunad
Saksa kultuuriruumis – kuigi mitte ainult seal – valitses 20. sajandi alguses rassihügieeni liikumisest tingitud elavnemine, mis tõi kaasa suuremahulised uurimisprogrammid, millele on raske analoogiaid leida. Aastatel 1927–1943 Saksa Psühhiaatria Uurimisinstituudi eestvedamisel läbi viidud uurimustes osales ligikaudu 19 000 inimest saksakeelsetest maadest, kellest 5000 intervjueeriti isiklikult. See näitab kujukalt ettevõetud teadusprojektide ulatust.
Loovuse kõrgtaset ilmutavate indiviidide mentaalne funktsioneerimine pakkus erilist huvi neuroloog Adele Juda’le (1888–1949), kes alustas oma tegevust 1920. aastatel Baseli Ülikooli Psühhiaatriakliinikus ning jätkas Münchenis kuulsa Ernst Rüdini õpilase ja assistendina. Ta valis välja 294 üliandekat (113 kunstnikku ja kirjanikku, 181 teadlast) ning hindas psüühiliste häirete esinemissagedust ja jaotumist erinevate loomealade esindajate ja nende sugulaste seas.
Psühhoose esines nii kunstnikel kui teadlastel keskmisest sagedamini. Psühhopaatiat, neuroose ja isiksusehäireid diagnoositi 27% kunstnikest ja määr oli kõrgeim poeetidel (48%) ning muusikutel (34,6%). Kunstnike seas olidki suurima esinemissagedusega skisofreeniaspektri ja psühhopaatia häired. Teadlaste seas oli valdavaks mustriks tsüklotüümia. Maniakaal-depressiivset psühhoosi oli teadlastel 3,9 %.
Teises uurimisprogrammis võttis Juda vaatluse alla rohkem kui 600 saksa keeleruumis ajavahemikus 1648–1920 tegutsenud geeniust ja nende perekonda. Seegi uurimus, mille kontseptsioon pärines instituudi juhilt Ernst Rüdinilt, seadis eesmärgiks kontrollida igihaljast geeniuse-hullumeelsuse hüpoteesi. Kuigi Juda püüdis valimit koostada nii objektiivselt kui võimalik ning vältida subjektiivseid järeldusi, pälvis uurimus kriitikat nii psühhopatoloogia määratlemise kui ka ideoloogiliste tingimuste pärast, milles seda teostati. Vaatamata paljudele puudustele, tuleb seda suurvaimude käsitlust pidada siiski üheks ulatuslikumaks ettevõtmiseks ja vähemalt kultuuriajaloolise tähendusega teadmisallikaks.
Uurimus näitas vaimsete häirete oluliselt suuremat osakaalu silmapaistvate loomeinimeste ja nende sugulaste seas. Mõlemas rühmas esines kõrge enesetapumäär ja avaldus psühhootiliste joonte ja loometalendi pärilik edasiandmine.
Juda’l õnnestus tõestada olulise seose eksisteerimist vaimuhaiguse ja andekuse vahel. Mitmel põhjusel ei avaldatud uurija töid tema eluajal ning need ilmusid alles 1950. aastatel.
Loovuse kõrgtaset ilmutavate indiviidide mentaalne funktsioneerimine pakkus erilist huvi neuroloog Adele Juda’le (1888–1949), kes alustas oma tegevust 1920. aastatel Baseli Ülikooli Psühhiaatriakliinikus ning jätkas Münchenis kuulsa Ernst Rüdini õpilase ja assistendina. Ta valis välja 294 üliandekat (113 kunstnikku ja kirjanikku, 181 teadlast) ning hindas psüühiliste häirete esinemissagedust ja jaotumist erinevate loomealade esindajate ja nende sugulaste seas.
Psühhoose esines nii kunstnikel kui teadlastel keskmisest sagedamini. Psühhopaatiat, neuroose ja isiksusehäireid diagnoositi 27% kunstnikest ja määr oli kõrgeim poeetidel (48%) ning muusikutel (34,6%). Kunstnike seas olidki suurima esinemissagedusega skisofreeniaspektri ja psühhopaatia häired. Teadlaste seas oli valdavaks mustriks tsüklotüümia. Maniakaal-depressiivset psühhoosi oli teadlastel 3,9 %.
Teises uurimisprogrammis võttis Juda vaatluse alla rohkem kui 600 saksa keeleruumis ajavahemikus 1648–1920 tegutsenud geeniust ja nende perekonda. Seegi uurimus, mille kontseptsioon pärines instituudi juhilt Ernst Rüdinilt, seadis eesmärgiks kontrollida igihaljast geeniuse-hullumeelsuse hüpoteesi. Kuigi Juda püüdis valimit koostada nii objektiivselt kui võimalik ning vältida subjektiivseid järeldusi, pälvis uurimus kriitikat nii psühhopatoloogia määratlemise kui ka ideoloogiliste tingimuste pärast, milles seda teostati. Vaatamata paljudele puudustele, tuleb seda suurvaimude käsitlust pidada siiski üheks ulatuslikumaks ettevõtmiseks ja vähemalt kultuuriajaloolise tähendusega teadmisallikaks.
Uurimus näitas vaimsete häirete oluliselt suuremat osakaalu silmapaistvate loomeinimeste ja nende sugulaste seas. Mõlemas rühmas esines kõrge enesetapumäär ja avaldus psühhootiliste joonte ja loometalendi pärilik edasiandmine.
Juda’l õnnestus tõestada olulise seose eksisteerimist vaimuhaiguse ja andekuse vahel. Mitmel põhjusel ei avaldatud uurija töid tema eluajal ning need ilmusid alles 1950. aastatel.