Loovuse ja vaimsete häirete seose võimalikud seletusviisid
Nagu nägime, on alates 1970. aastatest loovuse ja bipolaarse psüühikahäire seose erinevaid aspekte uuritud arvukates uurimustes nii Euroopas kui USA-s. Põhimõtteliselt võiks seda seost avavad seletused liigitada nelja tüüpi.
1. Psüühilise ebastabiilsuse mõned vormid võivad soodustada või isegi põhjustada loovuse avaldumist. Sellise lähenemise aluseks on eeldus, et vaimsed hälbseisundid võivad teatud tingimustel varustada inimest energiaga, mis on vajalik plahvatuslikuks loomeaktiks, või kõrvaldada pidurid, mis takistavad originaalsete ideede avaldumist. Emil Kraepelin on seda kirjeldanud järgmiselt:
The volitional excitement which accompanies the disease may under certain circumstances set free powers which otherwise are constrained by all kinds of inhibition. Artistic activity namely may, by the untroubled surrender to momentary fancies or moods, and especially poetical activity by the facilitation of linguistic expression, experience a certain furtherance.
Kraepelin: 1921: 17
Haigusega kaasnev tahteline ärevus võib teatud tingimustel vabastada jõud, mis tavaliselt on mitmeti pidurdatud. Nimelt võib kunstiline tegevus, mis allub muretult hetkefantaasiatele ja -meeleoludele, eriti aga poeetiline tegevus, mis hõlbustab keelelist väljendust, kaasa tuua teatud edenemise.
(õpiobjekti autori tõlge)
Ka Kay R. Jamison seab keskseks küsimuse bipolaarse häire rollist loomeprotsessis. Kas loometegevus saab võimalikuks vaatamata haiguse episoodidele või vormib just bipolaarne tsüklilisus erandlikuks loovuseks vajalikke teadvusseisundeid?
Do artists create in spite of their often-debilitating problems with moods? Or, as we will argue here, is there something about the experience of prolonged periods of melancholia-broken at times by episodes of manic intensity and expansiveness-that leads to a different kind of insight, compassion, and expression of the human condition?
Jamison 1993:102
Kas kunstnikud loovad vaatamata oma meeleoluprobleemide nõrgestavale toimele või – nagu me siin väidame – viivad just jätkuvad melanhooliaperioodid, mida aeg-ajalt katkestavad maanilise intensiivsuse ja ekspansiivsuse episoodid, eriilmeliste kaemuste, kaastunde ja inimolemise erilisuse väljendamiseni.
(õpiobjekti autori tõlge)
Uurija kaldub selgelt teise variandi kasuks, põhjendades seda nii haiguse tsüklilise kulgemise mõjuga loomeprotsessile kui ka tundlikkuse tõusuga emotsioonide ja tajude suhtes.
2. Tegelemine vähemalt mõnda tüüpi loovate elukutsetega võib psüühikas põhjustada muutusi, mis on diagnoositavad tunde- või isiksusehäirena.
Loovtegevuse psüühikat häiriva mõju võib olla tingitud loomeprotsessi spetsiifilisest iseloomust. Tegevus, mille eesmärgiks on originaalsete ja ainulaadsete tulemuste saavutamine, esitab tegijale ka erandlikke nõudeid. Esiteks võivad need sundida loojaid tegutsema pideva äärmise pinge seisundis, mis toob küll kaasa kõrge tasemega loometulemusi, kuid ka psüühilise kurnatuse ja afektiivsed tagasilööke. Kriitiliseks momendiks on siin seega loovelukutsete eripära, mis nõuab paljudes olukordades kestvat maksimaalset pingutust, oma individuaalsete ressursside üleekspluateerimist. Vähemalt väliselt võivad need loomefaasid ja seisundid sarnaneda hüpomaania episoodidega.
Teiseks on kunstnike, kirjanike ja muusikute loometegevuse üheks oluliseks tunnuseks oma isikliku kogemuse intensiivne kasutamine. On võimalik, et selline spetsiifiline autokommunikatiivne kognitsioon võib mõjutada psüühika teisi tasandeid, sh põhjustada psühhopatoloogilisi tendentse. Dean Simontoni on rõhutanud vajadust mainitud tendentside tasakaalustamiseks teiste isiksuse joontega nagu ego tugevus ja intelligentsus, mis stabiliseerivad vaimuseisundeid ja aitavad vähendada ebasoodsaid tagasilööke. Teda toetab Robert A. Prentky, kes on avaldanud arvamust, et loovmõtlemist eristab psühhootilisest mõtlemisest kontroll, mida indiviid teostab oma mõtlemisprotsesside üle.
Kolmandaks võib loojate avalikkuse ees kulgev elu tekitada situatsiooni, kus tavatingimustes varjatud käitumishälbeid ei häbeneta või isegi rõhutatakse. Sellises olukorras tekkivad mõistetavalt raskused kunstnike ja kirjanike haigussümtomite võrdlemisel mitteloova grupi vastavate tunnustega, sest nende avaldumine sõltub sotsiaalsetest faktoritest.
3. Psüühilisel häirel ja loovusel võib olla ühine või osaliselt kattuv põhjus.
Sellist põhjust on püütud leida inimese bioloogilis-geneetilistest eeldustest, mis kujundavad psüühika arengut. On oletatud, et teatud temperamendijoonte esinemine võib olla seotud nii kõrgenenud loovuse kui bipolaarsete häiretega. Et kaasaegsed temperamendikäsitlused seostavad temperamenditüüpe eelkõige närvisüsteemi iseärasustega, mis on geneetiliselt determineeritud, siis peetaksegi võimalikuks kõnelda nn geneetilisest või bioloogilisest seosest.
Ühendavaks tunnuseks võib osutuda aga ka mõni kognitiivne mehhanism. Seda on demonstreerinud Shelley Carson ja Daniel Higgins Harvardi Ülikoolist ning Jordan Peterson Toronto Ülikoolist, kes tulid 2003. aastal välja hüpoteesiga, mille kohaselt on loovust ja psühhoosi ühendavaks tunnuseks latentne pidurdus, täpsemalt selle madal tase. Latentne inhibitsioon on protsess, mille käigus inimese psüühikasse jõudvast informatsioonist filtreeritakse välja ja aktsepteeritakse see osa, mis kogemuses on osutunud vajadusele vastavaks ning ignoreeritakse ja surutakse maha muu ebaoluline informatsioon. Selline pidurdus on efektiivne ja vajalik olulise eristamiseks ebaolulisest. Arvatakse, et madala latentse pidurdusega indiviididel on kalduvus vaimuhaigusele, sest nad ei suuda eirata ebaolulisi stiimuleid, mis seetõttu sekkuvad mõtlemisprotsessi. Carsonil, Higginsil ja Petersonil õnnestus aga näidata, et ka kõrge loovusega indiviididel on tunduvalt madalam latentse inhibitsiooni tase kui nende madala loovusega kaaslastel. See tähendab, et loovad indiviidid jäävad kontakti ka keskkonnast saabuva liigse informatsiooniga. Loovate inimeste ajud näivad olevat avatumad ümbritseva keskkonna stiimulite, sealhulgas „ebaoluliste“ stiimulite suhtes.
Harvardi üliõpilastega tehtud latentse inhibitsiooni testis selgus, et neil, keda iseloomustas erakordne väljapaistvus mõnes loomevaldkonnas, oli seitse korda suurem tõenäosus madalaks latentse inhibitsiooni skooriks.
Tundub, et ühendus suurema hulga välismaailmast saabuva informatsiooniga võimaldab erakordset kognitiivset paindlikust. Sellest tulenev tunnetusliku tegevuse suurem variatiivsus ja fleksibiilsus võib aga olla loominguliste kõrgsaavutuste oluliseks tingimuseks. Kui traditsiooniliselt on teadlased seostanud suutmatust stiimulit välja sõeluda (filtreerida) psühhoosiga, siis nüüd on püstitatud hüpotees, et see võib olla seotud ka originaalse mõtlemisega, eriti kui see kombineerub kõrge intelligentsuse ja hea mäluga, samuti suutlikkusega mõelda üheaegselt paljudest asjadest.
4. Ühiskond formeerib oma eesmärkide, tööjaotuse ja sotsiaalsete tegevuste struktuuri kaudu selliseid isiksustüüpe, kelles on ühendatud loovus ja psühhopatoloogilised tendentsid. Sotsiaalsed ootused kujundavad loovelukutsete eeldusi selliselt, et teatud tüüpi isiksused on seal tegutsemisel eelisseisundis.
Erinevad tegevusvaldkonnad ja elukutsed eeldavad erinevaid isiksusetüüpe. Ühiskondliku tööjaotuse käigus on ajalooliselt välja kujunenud sellised loomevaldkonnad, milles tegutsemine nõuab niisugust isiksuse struktuuri, milles teatud tõenäosusega avalduvad psühhopatoloogia subkliinilised ilmingud. Nende ulatus varieerub vastavalt loovtegevuse spetsiifilisele valdkonnale. Isiksusetüüp, mis tagab eduka funktsioneerimise kirjanikuna, ei sobi kindlasti näiteks militaarsesse konteksti. Seda kinnitavad ka uuringute tulemused.
Mõnedes loomevaldkondades on tegemist sellist tüüpi ülesannetega, mille lahendamisel kasutatakse normi piirialadel toimuvaid kognitiivseid protsesse, mis võivad väljuda ka kontrolli alt. Teatud mõttes on see hind, mida ühiskond maksab loomingulise kõrgpilotaaži eest, aga ka põhjendus, miks tasub pakkuda toetavamat keskkonda loovisikutele ning tolereerida nende lahknevaid psüühilisi eripärasid.
Lionel Trilling on märkinud, et kontseptsioon kunstnikust kui vaimuhaigest on üks meie kultuuri iseloomulikke ideid. See idee on ajaloolise päritoluga ning tema tekkimisel on kindlad põhjused.
Kokkuvõtteks võib öelda, et loovuse ja psühhopatoloogia seosed on osutunud arvatust keerukamaks ja lihtsaid seletusi probleemile ei ole leitud. Kõigil neljal põhjendusel on nii poolt kui ka vastuargumente, samas on neil ka mitmeid ühisjooni. Ometi tuleb tõdeda, et sõltumata sellest, kui hästi me oskame loovusega seotud nähtusi seletada, eksisteerib alati üks eriline osa inimkonnast, kelle pärisosaks on loovtegevus ning kes on selle nimel valmis suuri psüühilisi ja füüsilisi riske võtma.
1. Psüühilise ebastabiilsuse mõned vormid võivad soodustada või isegi põhjustada loovuse avaldumist. Sellise lähenemise aluseks on eeldus, et vaimsed hälbseisundid võivad teatud tingimustel varustada inimest energiaga, mis on vajalik plahvatuslikuks loomeaktiks, või kõrvaldada pidurid, mis takistavad originaalsete ideede avaldumist. Emil Kraepelin on seda kirjeldanud järgmiselt:
The volitional excitement which accompanies the disease may under certain circumstances set free powers which otherwise are constrained by all kinds of inhibition. Artistic activity namely may, by the untroubled surrender to momentary fancies or moods, and especially poetical activity by the facilitation of linguistic expression, experience a certain furtherance.
Kraepelin: 1921: 17
Haigusega kaasnev tahteline ärevus võib teatud tingimustel vabastada jõud, mis tavaliselt on mitmeti pidurdatud. Nimelt võib kunstiline tegevus, mis allub muretult hetkefantaasiatele ja -meeleoludele, eriti aga poeetiline tegevus, mis hõlbustab keelelist väljendust, kaasa tuua teatud edenemise.
(õpiobjekti autori tõlge)
Ka Kay R. Jamison seab keskseks küsimuse bipolaarse häire rollist loomeprotsessis. Kas loometegevus saab võimalikuks vaatamata haiguse episoodidele või vormib just bipolaarne tsüklilisus erandlikuks loovuseks vajalikke teadvusseisundeid?
Do artists create in spite of their often-debilitating problems with moods? Or, as we will argue here, is there something about the experience of prolonged periods of melancholia-broken at times by episodes of manic intensity and expansiveness-that leads to a different kind of insight, compassion, and expression of the human condition?
Jamison 1993:102
Kas kunstnikud loovad vaatamata oma meeleoluprobleemide nõrgestavale toimele või – nagu me siin väidame – viivad just jätkuvad melanhooliaperioodid, mida aeg-ajalt katkestavad maanilise intensiivsuse ja ekspansiivsuse episoodid, eriilmeliste kaemuste, kaastunde ja inimolemise erilisuse väljendamiseni.
(õpiobjekti autori tõlge)
Uurija kaldub selgelt teise variandi kasuks, põhjendades seda nii haiguse tsüklilise kulgemise mõjuga loomeprotsessile kui ka tundlikkuse tõusuga emotsioonide ja tajude suhtes.
2. Tegelemine vähemalt mõnda tüüpi loovate elukutsetega võib psüühikas põhjustada muutusi, mis on diagnoositavad tunde- või isiksusehäirena.
Loovtegevuse psüühikat häiriva mõju võib olla tingitud loomeprotsessi spetsiifilisest iseloomust. Tegevus, mille eesmärgiks on originaalsete ja ainulaadsete tulemuste saavutamine, esitab tegijale ka erandlikke nõudeid. Esiteks võivad need sundida loojaid tegutsema pideva äärmise pinge seisundis, mis toob küll kaasa kõrge tasemega loometulemusi, kuid ka psüühilise kurnatuse ja afektiivsed tagasilööke. Kriitiliseks momendiks on siin seega loovelukutsete eripära, mis nõuab paljudes olukordades kestvat maksimaalset pingutust, oma individuaalsete ressursside üleekspluateerimist. Vähemalt väliselt võivad need loomefaasid ja seisundid sarnaneda hüpomaania episoodidega.
Teiseks on kunstnike, kirjanike ja muusikute loometegevuse üheks oluliseks tunnuseks oma isikliku kogemuse intensiivne kasutamine. On võimalik, et selline spetsiifiline autokommunikatiivne kognitsioon võib mõjutada psüühika teisi tasandeid, sh põhjustada psühhopatoloogilisi tendentse. Dean Simontoni on rõhutanud vajadust mainitud tendentside tasakaalustamiseks teiste isiksuse joontega nagu ego tugevus ja intelligentsus, mis stabiliseerivad vaimuseisundeid ja aitavad vähendada ebasoodsaid tagasilööke. Teda toetab Robert A. Prentky, kes on avaldanud arvamust, et loovmõtlemist eristab psühhootilisest mõtlemisest kontroll, mida indiviid teostab oma mõtlemisprotsesside üle.
Kolmandaks võib loojate avalikkuse ees kulgev elu tekitada situatsiooni, kus tavatingimustes varjatud käitumishälbeid ei häbeneta või isegi rõhutatakse. Sellises olukorras tekkivad mõistetavalt raskused kunstnike ja kirjanike haigussümtomite võrdlemisel mitteloova grupi vastavate tunnustega, sest nende avaldumine sõltub sotsiaalsetest faktoritest.
3. Psüühilisel häirel ja loovusel võib olla ühine või osaliselt kattuv põhjus.
Sellist põhjust on püütud leida inimese bioloogilis-geneetilistest eeldustest, mis kujundavad psüühika arengut. On oletatud, et teatud temperamendijoonte esinemine võib olla seotud nii kõrgenenud loovuse kui bipolaarsete häiretega. Et kaasaegsed temperamendikäsitlused seostavad temperamenditüüpe eelkõige närvisüsteemi iseärasustega, mis on geneetiliselt determineeritud, siis peetaksegi võimalikuks kõnelda nn geneetilisest või bioloogilisest seosest.
Ühendavaks tunnuseks võib osutuda aga ka mõni kognitiivne mehhanism. Seda on demonstreerinud Shelley Carson ja Daniel Higgins Harvardi Ülikoolist ning Jordan Peterson Toronto Ülikoolist, kes tulid 2003. aastal välja hüpoteesiga, mille kohaselt on loovust ja psühhoosi ühendavaks tunnuseks latentne pidurdus, täpsemalt selle madal tase. Latentne inhibitsioon on protsess, mille käigus inimese psüühikasse jõudvast informatsioonist filtreeritakse välja ja aktsepteeritakse see osa, mis kogemuses on osutunud vajadusele vastavaks ning ignoreeritakse ja surutakse maha muu ebaoluline informatsioon. Selline pidurdus on efektiivne ja vajalik olulise eristamiseks ebaolulisest. Arvatakse, et madala latentse pidurdusega indiviididel on kalduvus vaimuhaigusele, sest nad ei suuda eirata ebaolulisi stiimuleid, mis seetõttu sekkuvad mõtlemisprotsessi. Carsonil, Higginsil ja Petersonil õnnestus aga näidata, et ka kõrge loovusega indiviididel on tunduvalt madalam latentse inhibitsiooni tase kui nende madala loovusega kaaslastel. See tähendab, et loovad indiviidid jäävad kontakti ka keskkonnast saabuva liigse informatsiooniga. Loovate inimeste ajud näivad olevat avatumad ümbritseva keskkonna stiimulite, sealhulgas „ebaoluliste“ stiimulite suhtes.
Harvardi üliõpilastega tehtud latentse inhibitsiooni testis selgus, et neil, keda iseloomustas erakordne väljapaistvus mõnes loomevaldkonnas, oli seitse korda suurem tõenäosus madalaks latentse inhibitsiooni skooriks.
Tundub, et ühendus suurema hulga välismaailmast saabuva informatsiooniga võimaldab erakordset kognitiivset paindlikust. Sellest tulenev tunnetusliku tegevuse suurem variatiivsus ja fleksibiilsus võib aga olla loominguliste kõrgsaavutuste oluliseks tingimuseks. Kui traditsiooniliselt on teadlased seostanud suutmatust stiimulit välja sõeluda (filtreerida) psühhoosiga, siis nüüd on püstitatud hüpotees, et see võib olla seotud ka originaalse mõtlemisega, eriti kui see kombineerub kõrge intelligentsuse ja hea mäluga, samuti suutlikkusega mõelda üheaegselt paljudest asjadest.
4. Ühiskond formeerib oma eesmärkide, tööjaotuse ja sotsiaalsete tegevuste struktuuri kaudu selliseid isiksustüüpe, kelles on ühendatud loovus ja psühhopatoloogilised tendentsid. Sotsiaalsed ootused kujundavad loovelukutsete eeldusi selliselt, et teatud tüüpi isiksused on seal tegutsemisel eelisseisundis.
Erinevad tegevusvaldkonnad ja elukutsed eeldavad erinevaid isiksusetüüpe. Ühiskondliku tööjaotuse käigus on ajalooliselt välja kujunenud sellised loomevaldkonnad, milles tegutsemine nõuab niisugust isiksuse struktuuri, milles teatud tõenäosusega avalduvad psühhopatoloogia subkliinilised ilmingud. Nende ulatus varieerub vastavalt loovtegevuse spetsiifilisele valdkonnale. Isiksusetüüp, mis tagab eduka funktsioneerimise kirjanikuna, ei sobi kindlasti näiteks militaarsesse konteksti. Seda kinnitavad ka uuringute tulemused.
Mõnedes loomevaldkondades on tegemist sellist tüüpi ülesannetega, mille lahendamisel kasutatakse normi piirialadel toimuvaid kognitiivseid protsesse, mis võivad väljuda ka kontrolli alt. Teatud mõttes on see hind, mida ühiskond maksab loomingulise kõrgpilotaaži eest, aga ka põhjendus, miks tasub pakkuda toetavamat keskkonda loovisikutele ning tolereerida nende lahknevaid psüühilisi eripärasid.
Lionel Trilling on märkinud, et kontseptsioon kunstnikust kui vaimuhaigest on üks meie kultuuri iseloomulikke ideid. See idee on ajaloolise päritoluga ning tema tekkimisel on kindlad põhjused.
Kokkuvõtteks võib öelda, et loovuse ja psühhopatoloogia seosed on osutunud arvatust keerukamaks ja lihtsaid seletusi probleemile ei ole leitud. Kõigil neljal põhjendusel on nii poolt kui ka vastuargumente, samas on neil ka mitmeid ühisjooni. Ometi tuleb tõdeda, et sõltumata sellest, kui hästi me oskame loovusega seotud nähtusi seletada, eksisteerib alati üks eriline osa inimkonnast, kelle pärisosaks on loovtegevus ning kes on selle nimel valmis suuri psüühilisi ja füüsilisi riske võtma.