Antiikfilosoofid ja loovuse olemus
Juba Platoni ja Aristotelese arutlustes otsitakse vastust küsimusele inimese loovuse olemusest.
Kui hullus oleks lihtsalt midagi halba, oleks kõneldu õige; tegelikult aga sünnivad meile läbi hulluse suurimad hüved, kui see antakse jumala annina. ... Aga on küll väärt tõenduseks tuua, et ka need muistse aja inimesed, kes nimed paika panid, ei pidanud hullust ei häbiväärseks, ega laidetavaks- muidu poleks nad ju seostanud selle nimega kauneimat kunsti, mille abil tehakse otsustusi tuleviku kohta, ja kutsunud seda „maaniliseks“. ... Kolmas inspiratsioon, s.t. maania, tuleb muusadelt. Kui see haarab kinni tundliku ja puutumata hinge, äratab ja paneb bakhantlikult vaimustuma lauludeks ja muuks luuleks, siis ülistab see hing muistsete põlvede lugematuid tegusid, harides nii järeltulijaid. Kes aga luule uste taha ilmub ilma muusade maaniata, veendunult, et saab kõlblikuks poeediks pelgalt tehnikagagi, see kaob täiuseni jõudmata ... Meie seevastu peame tõestama, et sedalaadi maania antakse jumalate poolt suurimaks õnneks. Meie tõestus pole õpetatud inimestele ilmselt usutav, aga on usutav tarkadele.
Platon Phaidros 309-310
„Hullus“ tähistab Platonil ja Sokratesel väga erinevaid teadvus- ja tundeseisundeid, mis eristuvad selgelt haiguslikest psühhootilistest seisunditest.
Kui üks mees niisiis kasutab sedalaadi mälestusi õigesti, siis pühitsetakse ta alati täiuslikesse pühitsustesse ja üksnes tema saab olevalt täiuslikuks; et ta aga astub välja inimeste sekeldamistest ja hoiab jumaliku ligi, siis hakkavad paljud talle ette heitma hullust ega märka, et ta on inspireeritud jumalast... .
Platon Phaidros 316
Selle pühitsetud hulluse ja inspireeriva entusiasmi vahendusel saavutavad loojad ühenduse jumalatega. Kuid sellise inspiratsiooni saavutamiseks vajatakse erilisi vaimuseisumdeid, milles teadvus hälbis oma tavalisest toimimisest.
Aristoteles keskendus enam melanhoolia, hulluse ja inspiratsiooni suhetele. Miks, küsib ta, on kõik silmapaistvad inimesed filosoofias, poeesias või kunstides melanhoolsed? Sellega viitab ta esimesena loovindiviidide kalduvusele depressiivsusele.
Kui hullus oleks lihtsalt midagi halba, oleks kõneldu õige; tegelikult aga sünnivad meile läbi hulluse suurimad hüved, kui see antakse jumala annina. ... Aga on küll väärt tõenduseks tuua, et ka need muistse aja inimesed, kes nimed paika panid, ei pidanud hullust ei häbiväärseks, ega laidetavaks- muidu poleks nad ju seostanud selle nimega kauneimat kunsti, mille abil tehakse otsustusi tuleviku kohta, ja kutsunud seda „maaniliseks“. ... Kolmas inspiratsioon, s.t. maania, tuleb muusadelt. Kui see haarab kinni tundliku ja puutumata hinge, äratab ja paneb bakhantlikult vaimustuma lauludeks ja muuks luuleks, siis ülistab see hing muistsete põlvede lugematuid tegusid, harides nii järeltulijaid. Kes aga luule uste taha ilmub ilma muusade maaniata, veendunult, et saab kõlblikuks poeediks pelgalt tehnikagagi, see kaob täiuseni jõudmata ... Meie seevastu peame tõestama, et sedalaadi maania antakse jumalate poolt suurimaks õnneks. Meie tõestus pole õpetatud inimestele ilmselt usutav, aga on usutav tarkadele.
Platon Phaidros 309-310
„Hullus“ tähistab Platonil ja Sokratesel väga erinevaid teadvus- ja tundeseisundeid, mis eristuvad selgelt haiguslikest psühhootilistest seisunditest.
Kui üks mees niisiis kasutab sedalaadi mälestusi õigesti, siis pühitsetakse ta alati täiuslikesse pühitsustesse ja üksnes tema saab olevalt täiuslikuks; et ta aga astub välja inimeste sekeldamistest ja hoiab jumaliku ligi, siis hakkavad paljud talle ette heitma hullust ega märka, et ta on inspireeritud jumalast... .
Platon Phaidros 316
Selle pühitsetud hulluse ja inspireeriva entusiasmi vahendusel saavutavad loojad ühenduse jumalatega. Kuid sellise inspiratsiooni saavutamiseks vajatakse erilisi vaimuseisumdeid, milles teadvus hälbis oma tavalisest toimimisest.
Aristoteles keskendus enam melanhoolia, hulluse ja inspiratsiooni suhetele. Miks, küsib ta, on kõik silmapaistvad inimesed filosoofias, poeesias või kunstides melanhoolsed? Sellega viitab ta esimesena loovindiviidide kalduvusele depressiivsusele.